Kõrts

Kolu kõrts

Kõrts on söögi- ja joogikohana, külakogukonna kooskäimiskohana, ajalooliselt ka teeliste peatus- ja ööbimiskohana kasutatava hoone ning asutuse nimetus.

Ehkki kõrtsiks nimetatakse mitmeid Eesti joogi- ja toitlustusasutusi veel 21. sajandilgi, peetakse sõna "kõrts" pigem arhailiseks ning samalaadsed asutused kannavad nüüdisajal enamasti muid nimetusi, nt "restoran", "baar" või "pubi". Tänapäeva eesti keeles ei eristu enam selgepiiriliselt sellised omavahel sarnaste hoonetüüpide vanapärased liigitused nagu kõrts, trahter, tavern, söögimaja ja ka võõrastemaja, mis tekitab sageli segadust ka nende ühest keelest teise tõlkimisel.

Eesti kõrtside ajalugu

Kõrtsihoone, 1842. Elizabeth Eastlake (Elizabeth Rigby)

Eesti talumehed kõrtsis (Oskar Hoffmann, 1899)

Vanim teade kõrtsist Tallinnas pärineb aastast 1280, maakõrtsist Eestis aga 15. sajandist. Ordumeistrid ja piiskopid rajasid kõrtse (saksa keeles krug) losside ja turukohtade juurde, teede sõlmpunktidesse ning suurematesse asulatesse. Algul müüdi neis ainult õlut, viina hakati laialdasemalt müüma alles 18. sajandil.

17. sajandi lõpul oli Eestis peaaegu igal mõisal oma kõrts, mõnel ka mitu. Linnakõrtse võis sel ajal olla vähemalt 500. Näiteks ainuüksi Narvas oli Rootsi aja viimastel aastatel, 18. sajandi alguses 147 kõrtsi.

Kõrtside hiilgeaeg praeguse Eesti aladel oli 19. sajandil: 1895. aastal oli Eestimaa kubermangus 1448 kõrtsi ja ligikaudu sama palju ka Liivimaal.

Kuni 19. sajandini peeti kõrtsi eelkõige lihtrahva joomapaigaks. Talupoegadel oli kõrts kiriku kõrval üks väheseid kokkusaamise kohti, enamasti käisid seal mehed. Kõrtsis peeti ka suuremaid pidusid. Kõrtsi kõrval olid sageli külakiiged ja tuleplatsid.

Kõrtsilaua tagant said alguse mitmed talurahvarahutused, näiteks Atla-Eeru kõrtsis valmistati ette 1858. aasta Mahtra sõda.

1900. aasta paiku suleti maakõrtsid Eesti- ja Liivimaa kubermangus viinamonopoli seaduse tõttu. Hooneid hakati kasutama viinapoodide, einelaudade, seltsimajade jms jaoks.

Kõrtsiarhitektuur Eestis

Altja kõrts

Hargla kõrtsihoone

Viitna kõrtsihoone

Eesti varasemad kõrtsihooned ehitati rehielamute eeskujul. Kõrtsis oli avar tall, sellest kitsam kerisahjuga kõrtsituba ning selle taga ja otsas kambrid. Suuremas maanteekõrtsis oli kambreid rohkem, kahhelahjuga kõrtsitoas ja kambrites olid klaasaknad, kõrtsitoa ees sammastega ulualune, tallis köögi ülesannetes roovialune. 18.–19. sajandil arenes välja Baltimaadele iseloomulik väga pikk (30–50 m), kõrge kelpkatusega hoone, mille kõrtsitoa ees oli lai kividega sillutatud sammasulualune ja ühes või mitmes otsas tall. Harilikult asusid hoone keskel esik, ka mantelkorsten-köök, sellest paremal talupoegade kõrtsituba, vasakul paar saksakambrit, taga kõrtsmiku eluruumid ja letikamber.

Kõrtsis pakutavad joogid ja söögid

Viina kangus oli kõrtsis 50% vol. Viina müügiks kasutati tembeldatud vasknõusid: toopi, pooltoopi ja kortlit.

Kõrts kunstis ja kirjanduses

19. sajandi kõrtsi on kirjeldanud oma kirjandusteostes nt Friedrich Reinhold Kreutzwald: "Viinakatk" (1840), "Eesti rahva ennemuistsed jutud" (1860); Johann Voldemar Jannsen: "Uus variser ehk ilma kõrtsita ja kõrtsiga küla" (1860); Lydia Jannsen (Koidula) "Saaremaa onupoeg" (1870), "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola" (1872); Eduard Bornhöhe: "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" (1893); Eduard Vilde "Külmale maale" (1896), "Mäeküla piimamees" (1916); August Kitzberg "Külajutud" (1921); A. H. Tammsaare "Tõde ja õigus I" (1926) jpt.

Lisaks kirjandusele on kõrtsi kujutatud ka mitmes teises žanris, seda teemat on käsitlenud nii Eesti (Oskar Hoffmann, Andrus Johani) kui ka nt paljud Madalmaade maalikunstnikud (Johannes Vermeer jt).

Kõrtsi (trahter) on 19. sajandi eestikeelses proosakirjanduses kujutatud kohana, mis on küla sotsiaalse elu keskpunkt ning kuhu minnakse suhtlema ja meelt lahutama. Sotsiaalset läbikäimist saadab alkoholi tarbimine; pruugitakse mitmesuguseid alkohoolseid jooke, peamiselt õlut ja viina. Kõrtsis lahatakse enamasti päevakajalisi teemasid, räägitakse külauudiseid, levitatakse kuulujutte või kakeldakse. Kõrtsi kujutatakse lärmaka paigana, kus on „kogu maailma kära“ ja kus „inimesed tunnevad end nagu laadaplatsil“.

Olulise tegelasena tõuseb juttudes esile kõrtsmik (kõrtsipapa), keda kirjeldatakse kui kõiketeadjat inimest, kellelt saavad vajalikku informatsiooni nii külainimesed kui ka võõrad. Tavapärane kõrtsikülastaja on tööst kurnatud talupoeg, kes pärast tööpäeva lõppu kõrtsi puhkama läheb ja kes lahutab oma meelt kaardimängu või rüselemisega. Naisi kõrtsiruumides enamasti ei kohta. Naistega seotud kõrtsiseiku on juttudes harva mainitud. Samas, kui naine juba on kõrtsikülastaja, siis kujutatakse teda äärmiselt alkoholilembesena.

Kuigi kõrts on talupoegade hulgas populaarne koht, siis kõrtsi ja kõige sellega seonduva maine on kehv. Tihti on kõrtsi ja kirikut kirjeldatud kui teineteise vastandit: see, kes kirikus käib, ei käi kõrtsis, kõrtsikülastajad omakorda ei käi kirikus. Kirikurahvas peab kõrtsirahvast patuseks ja kõrtsirahvas peab kirikurahvast naeruväärseks. J. V. Jannsen kirjutab: „Kus kõrts ja viin võõras, on jumalasõna tuttav ja armas“

Nagu mitmetes juttudes mainitakse, asub kõrtsihoone enamasti maantee või tee lähedal, hoones on enamasti suurem kõrtsituba külaliste jaoks ning mõned väiksemad toad kõrtsmikule ja tema perekonnale. Peale selle kuuluvad kõrtsi juurde ka mõned kõrvalhooned. Mõnel juhul kirjeldatakse kõrtsihoonet, mis on väga viletsas seisus ega pea vahelduvatele ilmastikuoludele vastu. Hoone seinad on lubjatud, toas on ahi ning muud kõrtsiga seonduvad esemed: vaat, pudelikorv, toobid ja plekkmõõdud.

Sõna päritolu

Ajalooline kõrtsihoone Valgevene postmargil (1999)

Sõnatüve "kõrts" kasutati teadaolevalt juba 11. sajandil Bulgaarias, kus кръчма tähistas veini ja raki müügikohta (tänapäeva bulgaaria keeles tähendab tegusõna къркам "jooma"). Kõrtsi kohta käiv sõna on sarnane ka teistes slaavi keeltes, näiteks крчма serbohorvaadi keeles, karczma poola keeles ja корчма vene keeles. Eesti sõna "kõrts" tuleneb samast allikast, kuid on muganemisel lühenenud. Sõna slaavi päritolu näitab ka samast tüvest laenatud tuletis kõrtsmik, kus m on säilinud.

Eesti keelest on omakorda edasi laenatud baltisaksa Körts ('kõrts'), liivi kõŗtši- liitsõnas kõŗtšipǟva ('vastlapäev') ja soome murdesõna kortsi ('kõrts').

Kuulsaid Eesti kõrtse

• Atla-Eeru kõrts
• Altja kõrts
• Viitna kõrts

Välislingid

• Piret Õunapuu. Kõrts kui kohtumispaik Sirp, 12. aprill 2002