Francis Bacon

Francis Bacon
Inglismaa kõrge lordkantsler
	Ametiaeg; 1617–1621
Eelnev	Thomas Egerton
Järgnev	Ametikoht kaotati
Inglismaa ja Walesi peaprokurör
	Ametiaeg; 1613–1617
Eelnev	Sir Henry Hobart
Järgnev	Henry Yelverton
Inglismaa parlamendi liige
	Ametiaeg; 1581–1621
Eelnev	Francis Kinwellmarsh; Robert Doyly
Järgnev	Robert Naunton; Barnabas Gooch
Isikuandmed
Sünniaeg	22. jaanuar 1561; Strand, London, Inglismaa
Surmaaeg	9. aprill 1626; Highgate, Middlesex, Inglismaa
Rahvus	inglane
Alma mater	Trinity College (Cambridge) ; Poitiers' ülikool
Autogramm

See artikkel on filosoofist ja riigimehest; vaata ka artikleid Francis Bacon (kunstnik), Francis Bacon (arheoloog) ja Roger Bacon

Francis Bacon, esimene St Albansi vikont, Verulami parun (22. või 21. jaanuar 1561 – 9. aprill 1626) oli Inglise filosoof, riigimees, esseist ja polühistor.

Bacon oli pärit mõjuvõimsast perekonnast. 23-aastaselt sai ta parlamendiliikmeks, lootes poliitilisele karjäärile. Bacon sai tuntuks juristina mitmes kuulsas kohtuasjas. Bacon ei saavutanud kuninganna Elizabeth I soosingut, kuid kuningas James I valitsemisajal õnnestus tal saada suurpitsati hoidjaks (1617) ja lordkantsleriks (1618). Õigusfilosoofina propageeris Bacon tingimusteta kohustust suverääni ees.

Filosoofina püüdis Bacon selgitada teadmiste omandamise printsiipe.

Bacon kirjutas üle 30 filosoofilise töö ning palju raamatuid ja esseesid õigusteadusest, ajaloost ja muudel teemadel. Eriti populaarsed on tema "Esseed" (1597–1625). Teine tähtsam filosoofiline teos on "The Advancement of Learning" (1605).

Bacon on kirjutanud ka utoopia "Uus Atlantis" (1627, eesti keeles 2004).

Teoses "Novum Organum" esitas ta teadmiste ümberkorraldamise plaani.

Uusaja teadusrevolutsiooni kaitsjana töötas ta välja keeruka induktsionistliku teaduse metodoloogia, mida nimetatakse Baconi meetodiks.

Elulugu

Francis Bacon sündis Londonis Strandis York House'is ja suri Highgate'is.

Francis Baconi isa oli Sir Nicholas Bacon, Elizabeth I aegne suurpitsatihoidja (Lord Keeper of the Great Seal). Francise ema, Sir Nicholase teine abikaasa Ann Cooke Bacon (1528–1610), oli oma aja haritumaid naisi. Anni isa Sir Anthony Cooke oli olnud Edward VI kasvataja. Ann oskas viit keelt (sealhulgas vanakreeka ja ladina keelt) ja oli tuttav kaasaegsete antiigiuuringutega. Ta kuulus reformeeritud ehk puritaanlikku kirikusse. Ann tõlkis inglise keelde sotsiniaanide ühe juhi Bernardo Ochino jutlused saatusest ja tahtevabadusest ning teisi religioosse sisuga raamatuid. Anni õde oli abielus Elizabeth I esimese ministri William Ceciliga. Francis oli oma vanemate viiest pojast noorim.

Kuigi see pole kindel, võib arvata, et Bacon sai lapsena koduõpetust ning tema tervis oli sel ajal õrn. On aga teada, et 1573 astus ta 13-aastaselt Cambridge'i ülikooli Trinity College'isse. Seal õppis ta hoolsalt kolm aastat, elades oma vanema venna Anthony Baconi (1558–1601) juures.

Õppides Cambridge'i ülikoolis mitmeid teadusi tuli ta järeldusele, et nii nende teaduste meetodid kui ka tulemused olid ekslikud. Kuigi ta austas Aristotelest ennast (teadmata temast nähtavasti küll kuigi palju), ei meeldinud talle kaasaegne aristotellik filosoofia, mis oli tema meelest elukauge ja kasutu. Ta pidas seda viljatuks ja asjatult vaidlushimuliseks ning selle eesmärke valedeks. Ülikoolist lahkudes oli Baconil juba tekkinud esialgne nägemus oma tulevase filosoofia põhiideedest.

27. juunil 1576 võeti Francis ja Anthony vastu Gray's Inni. Et isa püüdis poegi riigiteenistuseks ette valmistada, saatis ta nad mõni kuu hiljem koos Sir Amyas Pauletiga, Inglismaa saadikuga Prantsusmaal, Pariisi. Seal lülitati nad saatkonna koosseisu. Henri III aegse Prantsusmaa katoliiklaste ja hugenottide vahelise kodusõja tõttu poliitiliselt ja majanduslikult segane olukord võimaldas neil nii mõndagi õppida. Sellest ajast pärineb töö "The Notes on the State of Christendom", mis tavaliselt lülitatakse Francis Baconi teoste hulka. James Spedding näitas 19. sajandil, et tõenäoliselt pärineb see töö mõnelt Anthony Baconi korrespondendilt.

Isa ootamatu surma tõttu veebruaris 1579 pidi Bacon Inglismaale tagasi tulema. Isa oli kõrvale pannud suure summa raha, et Francise varanduslikuks kindlustamiseks talle mõis osta. Nüüd aga jäi Francisele üksnes viiendik sellest rahast. Francisel tekkis harjumus võlgu võtta ning ta ei vabanenudki enam kunagi võlgadest. Ta pidi omandama elukutse ning läks 1579 tagasi Gray's Inni, et juriidilist haridust omandada.

Fragmendis "De Interpretatione Naturae Prooemium", mis on kirjutatud tõenäoliselt 1603. aasta paiku, analüüsib Bacon oma meelelaadi ning toob ilmsiks eesmärgid, mida ta avalikku ellu astumisel silmas pidas. Kuigi esimene lause: "Ego cum me ad utilitates humanas natum existimarem" ('kuna arvasin, et olen sündinud inimeste kasuks'), tundub esmapilgul pisut upsakana, võib seda pidada Aristotelese mõistele megalopsychos 'suurehingeline' ("Nicomachose eetika" IV.3.3, 1123) vastavaks: ta pidas end suurte asjade vääriliseks ning ka oli seda. Bacon nägi oma eluülesannet kolmes asjas: ta tahtis inimsoole tõe väljaselgitamise läbi head teha ning lootis tuua kasu oma kodumaale ning teha midagi oma kiriku heaks. Selleks vajas ta tähtsat riiklikku ametikohta. Püstitatud ülesannete täitmiseks olid tal ka eeldused: tal oli ettenägelik ja terav, kiire ja ometi ettevaatlik, mõtlik, metoodiline ja eelarvamustevaba mõistus. Peale selle paistab, et ta oli väga lahke loomuga.

1580 taotles ta oma onu William Cecili (lord Burghley) kaudu mingit ametikohta õukonnas. Seda ta ei saanud, ja järgmised kaks aastat töötas ta rahulikult Gray's Innis, kuni 1582 ta sai seal outer barrister'iks ning hiljem Gray's Inni õppejõuks.

See ei rahuldanud tema auahnust. 1584 sai ta osava kõnemehena Dorseti krahvkonnas asuvast Melcombe'ist parlamendisaadikuks. Hoolimata hõimlussidemetest William Ceciliga oli tal raske saavutada poliitilist mõjuvõimu. Ta kirjutas 1584–1585 kuninganna Elizabethile "Nõuandekirja" ("Letter of Advice"), kus ta andis nõu, kuidas kohelda katoliiklastest alamaid, ja teose "An Advertisement Touching the Controversies of the Church of England", milles ta ründas väärnähtusi anglikaani kirikus. Umbes samal ajal esitas ta lord Burghleyle uue taotluse, püüdes nähtavasti hõlbustada oma edasijõudmist advokaadina. Onu kirjutas talle karmi kirja, noomides teda upsakuse eest, mille olemasolu endal Bacon ägedalt eitas. Et tema edasijõudmine advokatuuris oli ebatavaliselt kiire, on siiski võimalik, et onu mõjuvõim tuli talle kasuks.

Sel ajal sai Bacon tuttavaks kuninganna Elizabethi favoriidi Robert Devereux'ga (1567–1601). 1591. aastal tegutses ta krahvi konfidentsiaalse nõuandjana. Kui kuninganna Elizabeth 1593. aasta veebruaris 1593 kutsus kokku parlamendi, et arutada järjekordset papistide vandenõud, sai Bacon saadikukoha Middlesexi krahvkonnast.

Baconi käitumine sel hetkel mõjutas tõsiselt tema saatust ja seda on sageli vääriti mõistetud.

Kui 1603 tõusis troonile James I, hakkas Bacon saama kõrgeid ametikohti, sealhulgas peaprokuröri abi (Solicitor General) ja kohtuministri (Attorney General) omad. Kuninga ja parlamendi vahelistes vaidlustes kaitses Bacon monarhi õigusi.

1603 löödi Bacon rüütliks. 1618 sai temast lordkantsler ja parun Verulam ning 1621 vikont St. Albans.

1620 esitati Baconile süüdistus altkäemaksuvõtmises ja teistes õiguserikkumistes. Bacon ei eitanud süüdistust, kuid väitis, et altkäemaksud ei mõjutanud tema otsuseid. Bacon mõisteti süüdi. Teda trahviti ning lühikest aega hoiti teda Toweri vanglas.

Ta oli sunnitud avalikust tegevusest loobuma. Bacon tõmbus tagasi oma mõisa Gorhamburys. Ülejäänud elu pühendas ta filosoofiale ja teaduslikele katsetele.

Ta suri Highgate'is 9. aprillil 1626. Surma põhjuseks oli külmetus, mille ta sai, kui ta toppis kana lund täis, et näha, kas kanaliha saab niiviisi säilitada.

Bacon ja Shakespeare'i teosed

William Shakespeare'i näidendite autorsust on omistatud teiste seas Francis Baconile.

Teadusfilosoofia

Kuigi Bacon armastas raha ja luksust, ei olnud ta isekas, vaid püüdis teha mugavuse kättesaadavaks võimalikult suurele osale inimkonnast. See oli tema meelest võimalik ainult tehnika arendamise kaudu, mistõttu ta hakkas ühena esimestest rääkima vajadusest tunnustada ja toetada teadlasi (sealhulgas alusuuringutega tegelevaid teadlasi) ja leiutajaid. Pikas perspektiivis pidas ta tehnika arengut võimalikuks ainult loodusteaduste rakendusena. Looduse käsutamine on võimalik üksnes tänu põhjuslike seoste tundmisele.

Bacon pakkus välja ka teadusliku uurimise meetodi. Kuigi tema meetodi detailid on vananenud (ja nendel polegi võib-olla olnud praktilist väärtust), on tänapäevalgi palju pooldajaid tema üldisel lähenemisel – induktsionismil.

„Me peame eriti tähele panema seda jõudu ja kestvat mõju, mis on olnud mõningatel leiutistel. Ja siin on põhjust rõhutada eelkõige kolme: trükikunst, püssirohi ja kompass. Need kolm on muutnud maailma väljanägemist ja olukorda.“
– Francis Bacon

Teosed eesti keeles

Renessansi kirjanduse antoloogia, Eesti Raamat, Tallinn 1984, lk 474–482: katkendeid "Uuest Atlantisest", tõlkinud Villem Alttoa, ning lühiesseed "Ilust", "Surmast" ja "Õpingutest", tõlkinud Arthur Hone; kommentaarid lk 691–692.
Esseid: "Armastusest", "Jultumusest", "Ateismist", "Õnnest". Tõlkinud ja kommenteerinud Ilmar Vene – Looming 1987, nr 5, lk 649–654.
"Tekste poliitikateaduse klassikast" / Tartu Ülikool, filosoofia ja poliitikateaduse kateeder, filosoofia ja ühiskonnateaduste labor; koostanud, tõlkinud ja toimetanud Rein Toomla, Tartu 1990.
"Uus Atlantis. Valik esseid". Tõlkinud Karin Suursalu; saatesõna: Enn Soosaar. Tallinn: Perioodika, LR 2004, nr 40, 56 lk; ISBN 9985-853-61-X.
"Esseed". Tõlkinud Ilmar Vene; Tartu: Ilmamaa, 2018, 264 lk.

Vaata ka

Kirjandus

Will Durant, "Lood filosoofia ajaloost II. Filosoofia uuestisünd: Bacon ja Spinoza". Tõlkinud Leo Anvelt. Sari Elav teadus, nr 61, EKS, Tartu 1937, 112 lk; 2. trükk (ühes köites): Olion, Tallinn 1998
Aleksandr Subbotin, "Francis Bacon". Vene keelest tõlkinud Aino Lukas. Sari Suuri mõtlejaid, Eesti Raamat, Tallinn 1980, 132 lk (lisa lk 115–125: F. Bacon, "Ettevalmistus looduse ja eksperimentaalse ajaloole...")
Donald Gillies. Philosophy of Science in the Twetieth Century: Four Central Themes, Blackwell 1993 (allikas).

Välislingid

Portree; "Instauratio Magna" tiitelleht